Pääsupojade päästmine

Ma ei saa aru, mis inimestel arus on.

Täna hommikul hommikukohvi kõrvale laptopi kaant avades ja facebooki avades jäi mulle silma ühe mu lemmikblogija positus, kus nagu ikka ta teatab uuest sissekandest. Lugesin siis, et korraldatud on petitsioon ja kogutakse allkirju, et päästa pääsupesi.

Viisin end teemaga kurssi ja püha jumal mida mu silmad nägema pidid. Õismäel olev korter, kelle kinnisvarahalduriks on keegi Anne Nuude, lasi töömeestel kinni betoneerida katusealune (?), kus asetsesid mitmed pääsupesad.

Kuuldavasti jäid sinna lõksu kümneid, kui mitte sadu äsja koorunud pääsukesi ja mõni pääsuema.
Ma isegi pole kindel, kas jutt on siis pääsukestest või piiritajatest, see pidi üldse teine linnuliik olema. Küll aga kurb on see, et linnukeste emad on juba mitu päeva tiirelnud ümber maja ja üritanud meeleheitlikult oma poegade juurde saada.

Kuna petisioon toimis ja see pani Keskkonnakaitseinspektsiooni perset liigutama, siis nüüd on vist juba poolteist tundi tegeletud betooni lahtimurdmisega. Tund aega hiljem leiti ainult üks lind, aga ka see on hea uudis.

Ma üldiselt ei saa aru üldse, miks sellised inimesed üldse eksisteerivad, et näevad, et pääsukeste pesad on räästa all reas ja siis võetakse kätte ja betoonitakse nende silme ees see kinni. Umbes et ah, mis te ikka siutsute, müürime teid nüüd siia piinarikkalt surema- õhupuudusesse, palavusse, janusse ja nälga.

Tõsiselt loodan, et karma teeb sellistele mitmekordselt tagasi!

Blogi sisustamine

Viimasest postitusest on oi-oi kui kaua aega möödas. Tegelikult olen mõelnud ka blogi sulgemisele, sest huvi blogi enam pidada pole ja kui ongi, siis pole viitsimust kirjutada ja probleem on ka selles, et kui kirjutama hakkan, kaovad mõtted kui pühitult peast.

Oma igapäevategemistest on nii igav kirjutada, aga samas ka mingeid arutelusid pole arutada. Loen juba neid kuulsamaid Eesti blogisid, kus kirjutatakse igapäevaselt aruteludest ja sellest, mis ümberringi toimub. Mõttetu oleks uuesti sama jama uuesti üles kirjutama hakata ja igat asja pole ka mõtet kommenteerida.
Vahel tahaks tõesti nii paljusid asju kirja panna, aga ma ei tea, kui paljusid blogijaid kimbutab see, et lihtsalt ununeb, millest blogida tahtsid ja siis istudki ekraani taga oma paraja portsu aja ning mõtled, et mida kuradit sa teed.

Samuti mõtlesin ka uut kujundust hakata tegema. Kahjuks aga olen näinud nii paljusid samasid blogisid, kus on kujundus täpselt üks ühele. Copycate on ju tänapäeval palju ja ega samas ka mõistetav, sest muud siia blogisse lihtsalt toppida pole.
Kõige parem oleks muidugi siis, kui oleks tugevam huvi blogimise vastu, saaks ka rohkem võtta aega blogi sisustamisele ja kujundamisele. Praegune on mul täiesti läbimõtlematult tehtud ning ega siin midagi huvitavat ka pole.
Olen otsinud sobivaid backgrounde ja proovinud kujundust huvitavamaks teha. Lõpuks aga pole viitsinud lõpuni minna ja olen käega löönud. Ega see otsimine ja paigutamine ka teab mis kerge pole, eriti veel, kui oled sündinud iseloomujoonega, mis tahab et kõik oleks täpselt paigas.

Igatahes blogi aruannetest ja ülevaatest olen näinud, et osa inimesi ikka mu blogi külastab. Ma küll ei tea, mis te siit leiate, sest isegi minu jaoks on kogu see kompott siin täielik nässerdis, aga nojah! :-D
Teeksin siinkohal ettepaneku, et kõik need üksikud lugejad, kes mul siin on, kirjutaksid siis mulle kas facebooki või meilile, milliseks võiksin blogi kujunduse teha, et parem lugeda oleks. Ükskord öeldi, et kujundus oli alguses selline, et kui lugeda, tekib tunne, nagu oleksid kuskil sünges kolliurus. Mind ajas see naerma ja niisiis otsisingi midagi mahedamat ja heledat tausta, et silmadel halb lugeda poleks.
Ning kui ei taha oma nime avalikustada ja mulle eraldi kirjutada, siis võib täitsa kirjutada ask.fmi, kus saad jääda täiesti anonüümseks.

edit: Mässasin selle jamaga siin juba 2.5h, kuid ikkagi soovitud tulemust ei saanud. Lihtsalt miski ei meeldinud. Katsusin ka headerit teha, sain valmis paigutasin ära ja mõtlesin, et voilaa, nüüd on olemas. Aga ei, küll olid mõõdud väiksed, ei leidnud sobivat tausta ja igasugu muud jamad tikkusid sinna ette. Ma enam ei viitsi, ausõna!