Puhas Loodus

Olen saanud palju vastukaja Orto "Puhtast Loodusest".

Küll olen lugenud, et paljudele ei ole sobinud ja selle sarja tooted ei kõlba kuhugile ja kes teab mida veel. Kuna aga mu vanaema on Puhta Looduse fanaatik, kui nii võib öelda, siis olen ka mina hakanud vähehaaval katsetama tooteid, mida neil pakkuda on.

Šampoonidest olen kasutanud nõgese, takja ja saialille šampoone ja ma olen rahule jäänud. Ei ole ninnatorkava lõhnaga, pigem isegi lõhnatu, mis on väga hea. Juukseid ei jäta kahuseks, peadligi hoidvaks või üldse midagi. Pigem teeb pehmeks ja läikivaks.

Küll aga koorivate näopuhastuskreemidega pole ma rahule jäänud. Või ma ei teagi, kas asi on toodetes, sest mulle ei sobi üldiselt mitte ükski näokreem, näomask või muu toode, mis peaks näo pooridest puhtaks tegema ja niisutama. Enamus kreemidega tekib mu näole lööve ja ka punnid tulevad nagu nalja näkku.

Kui puberteet algas, olin ma väga pikalt kimpus halva näonahaga. Mul oli päris tugev akne ja kasutasin ka igasugu Garnieri koorijaid ja muid "imetooteid", et ometigi punnid kaoksid- vastupidiselt sain ma neid hoopis juurde. Lõpuks mul ema ütles, et pese hommikul ja õhtul nägu vaid veega, pole vaja mingit keemiat endale näkku toppida.

Nüüd olen juba 3 aastat iga jumala hommik ja õhtu veega nägu puhastanud ja ma ei saagi muudmoodi. Ma ei saa magama jääda, kui ma ei ole saanud oma nägu puhastada päeva jooksul näkku kogunenud tolmust ja mustusest. Ma ei saa ka tõustes hiljem oma toiminguid teha, kui ma ei ole saanud nägu puhastada. See on kuidagi nii loomulik tegevus mu igapäeva elu juures.

Mu näonahale pole 3 aastat ühtegi vistrikku näkku tulnud. Okei, välja arvatud mõni üksik kord, kui tekib üks imepisike punn ja siis ma ka juba teen hädakisa, kuna olen harjunud, et näonahk on pidevalt oma normaalses olekus.

Seoses Puhta Looduse näoveega, siis mina ei soovitaks nende sarjast kibuvitsa lõhnaga näovett. Sellel on totaalne vanamuti lõhn ja ma ei liialda, kui ma seda ütlen. Sugulane kiitis küll maa ja taevani, et nii hea lõhnaga... mina siis muidugi vaatasin tükk aega suu ammuli otsa, et mis imelikud lõhnaeelistused mõnel ikka on.

Kõige asjalikum näovesi, mida ma olen kasutanud, on kurgi, õuna ja piparmündi näovesi. Ei jäta nägu hiljem kiskuvaks ega need pole ka kanged, nagu enamus näoveesid.

Puhastuspiimasid ma ei kasuta, sest need jätavad näo kuidagi liiga rasuseks ja see mulle ei istu. Küll aga silmameigieemalduseks on need väga ideaalsed. Olen ema kõrvalt proovinud Eesti Looduse saialille näopiima, aga no ei! Ma ei mõista, kuidas saab endal sellega üldse nägu määrida...

Puhta Looduse sarja tooted pole kindlasti oma nime väärilised, sest nende koostisosad ei ole absoluutselt looduslikud. Mõni väike osa kindlasti on, aga siiski ei tasu esmamuljest arvata, et need mingeid imeasju nahal korda saadavad. Pigem tasub neid lihtsalt nahal katsetada ja siis leida sealt omale sobiv- kas siis lõhna, välimuse pärast või lihtsalt odavalt kasutamiseks.

Obsessiiv-kompulsiivne häire

Mul ajas praegu korralikult juhtme sassi. Kuna kirjutasin siin eelnevalt koristamisest ja sellest, kuidas mul on vahepeal mingid pedantlikud hood ja kuidas mind võib häirida üks lõhnaõli purk kapil, mis vale nurga alla on kogemata nihutatud...

Üks lugeja kirjutas, et äkki mul võib olla obsessiiv-kompulsiivne häire, st sundkäitumine. Lugesin siis googlest selle kohta pikemalt ja mu süda jättis korra löögi vahele. Ongi nii!

Mulle meenus, et aastaid tagasi võitlesin ma sundhäirega, mis vahepeal isegi kontrollis kogu mu mõistust ja keha. Mäletan, et kellelegi ma seda küll ei rääkinud, algselt. Lõpuks aga sugulasega arutasin, et äkki mul on midagi viga. Näiteks mingid deemonid kehasse pääsenud, kes kontrollivad ajutegevust.

Hah, yeah right..

Lapsejutt on aga lapsejutt ja niisiis ma arvasingi, et äkki on mingid jubedad elukad mu üle võimust võtnud. Et mis mul siis nii hullu oli?

Esiteks see, et kui korra juba hääled peas ütlesid, et mine tee seda ja pane see sinna. Või et mine kontrolli seda ja paiguta see kuhugile. Otseselt hääled need küll ei olnud, sest vaevalt ma mingil perioodil hull võisin olla, aga samas... kes teab, äkki oligi mingil ajahetkel hullusärki selga vaja?

Tegelikult kui nüüd mõelda, oli see päris jube, sest ma ei saanud seda kontrollida. Miski nagu sundis ja ma lihtsalt läksingi. Kord olin ma kodunt välja läinud ja paar sammu uksest astunud, kui jälle miski nagu sundis mind tagasi minema ja kontrollima, et kas ma ikka panin šampoonipudeli õigesse kohta.

No ma saaksin aru, kui mul oleks meelde tulnud, et appi, äkki ma unustasin siibri lahti jätta või et äkki jäi pliit sisse. See on normaalne, et inimene läheb ja peabki minema kontrollima, juhul kui ta ei taha, et tagasitulekuks maja maani maha põlenud või midagi oleks.

Teine asi oli see, et ma pesin pidevalt käsi. Koolis ma küsisin tundidest välja nii mitmeidki kordi, et saaks ainult käsi pesta. Vahepeal tänaval jalutades ma lihtsalt tundsin, et ma pean minema käsi pesema ja läksingi. Suvalisse poe wc'sse oma kuradima käsi pesema. Sest ma ju P-I-D-I-N.

Praegu meenudes nägin ma ka unes pidevalt ühte unenägu. Ma olin oma vanavanemate majas ja üks uks, mida ma pidevalt tahtsin lahti teha, aga see ei tulnud. Hakkas nagu tulema, aga siis lükkas ennast tagasi kinni ja saate aru, ma ei saanud isegi UNENÄOS seda mõtet maha suruda.

Vahepeal ka niisama mõeldes mingeid asju, siis ei suuda ma vahepeal oma mõtet nagu "teostada". See on nii keeruline teema, et ma isegi ei oskagi selle üle kuidagi arutleda.

Koristamise miinused ja plussid

"Koristamine, see on ju lihtne," ütleb mõni. Aga üldiselt ma ei mõista, miks tehakse koristamisest nii suurt numbrit.

Olen kuulnud paljude inimeste suust, et peaks ikka täna koristama, aga üldse ei viitsi. No cmon, kui ei viitsi, siis ei viitsi. Elad oma sitahunnikus edasi või koristad lihtsalt hiljem, siis kui VIITSID. Ja kui ikka ei viitsi, siis noh... palka koristaja või midagi.

Jaa, ka mina olen täispubekana vingunud, et ma ei viitsi oma tuba koristada ja et miks see vajalik on, seapesas on ju nii hea elada. Õnneks ma olen sellest ajast välja kasvanud, kus ma selle üle vingusin. Nii et oma tuba hoian ma koguaeg puhtana.

Vahepeal elasin ma ainult koos isaga ja kuna isa on mul majapidamistöödes laisk kui looder, talle meeldib enamasti ikka meestetöid teha, nagu meessoost isikutele kohane. Vanavanemad ikka ütlesid, et hoia kodu korras ja et nüüd on see sinu teha. Mina, 16-aastasena muidugi esmalt mõtlesin, et no mis asi see nüüd on, nii noorelt pannakse koduperenaise rolli. Aga näete, hakkama sain.

Ma võisin vahepeal päevad läbi koristada, kui mul selleks tuju oli. Kui tuju ei olnud, siis lihtsalt tõstsin jalus olevad asjad eemale või tõmbasin korra lapiga kapipealsed üle, aga üldiselt midagi suurt ma ei teinud. Kui aga tuhin sees ja isa kodunt välja kupatatud, käisin ma terve maja hoolega läbi- poolpaljalt, hari käes ja kõrvaklapid kõrvas.

Mäletan, et kui ma olin kuskil 10-aastane, tahtsin ma vanavanemate maja koristada ja reaalselt hakkasingi trepipealsed ükshaaval läbi nühkima, põrandaid küürima ja suure KÜLMKAPI võtsin üksipulgi sahtlitest ja riiulitest lahti ja lihtsalt lõin läikima. Oh god, ma ei tea, mis sala-koristuskiiks mulle kaasa antud on...

Kuna aga mu eriala nõuab ka lisaks kokandusele veel puhastusteenindust, siis võin käsi südamel öelda, et koolisiseselt ma teiste järelt orjata absoluutselt ei taha. Ükskord pidime ühikatube koristama, kus välismaalased olid öid veetnud ja see oli päris-päris rõve. Miskipärast tundsin ennast mingi kasutu orjana, kui praktikajuhendaja hiljem NÄPUGA riiulitelt üle käis ja ütles, et näe, siia jäi pisut tolmu, korista edasi.

Sellepärast on mul ka esimese kursuse puhastuspraktika tunnid siiamaani tegemata ja olen pool suve mõelnud, et gaaaad, ma pean hakkama ju neid järgi tegema pluss veel siis teise kursuse asjad, mis peale tulevad.

No igatahes. Koristamine meeldib mulle vaid siis, kui mulle ei suruta seda peale ja mul peab ise tahtmist olema. Seoses oma toaga olen ma täielikuks pedandiks muutunud ja vahel on see päris... julm.

Ma ei taha absoluutselt Lauri kallal nokkida, kui ta julgeb mu tuppa tasse, riideid või kes teab mida ripakile jätta. Aga minu sisemine pedant lihtsalt paneb mind iga jumala kord vingunult sisisema.

"Lauriiiiiiiiii... Korista see kruus siit ära ja oma mustad sokid viska siit heaga pesumasinasse!"

Peale seda muidugi saan endale vastuseks kurja pilgu ja mossis näo. Sest noh, mehed.

Oma toas peab mul kõik oma koha peal olema. Isegi fucking tühipaljas läätsekonteiner peab olema oma koha peal, sest muidu on mu tuba koristamata. Mind ajab see ennastki vahel närvi, sest jube tüütu on, kui oled oma voodis rahulikult kerra visanud ja siis märkad, et kapi peal olev lõhnaõlipudel seisab viltuselt.

Arghhh, äkki keegi teab, mis imelik käitumismall see olla võiks? Ma tean, et see on mu omaenda alateadvuses, aga siiski... jube kahtlane.

Peigmehe valimine

Kas te olete kuulnud teooriat, et naised valivad enda kõrvale mehe, kes on välimuselt sarnane nende isale ja mehed valivad enda kõrvale naise, kes on välimuselt sarnane nende emale?

Mõelge, kui mitu korda olete kedagi eemale lükates kasutanud väljendit "ta ei ole minu maitse" või "ta ei ole minu stiili inimene"? Mille järgi sa inimesi lahterdad?

Olen kuulnud, et inimesed valivad endale kaaslased oma vastassoost vanema omaduste järgi. Kui su isal olid tumedad juuksed, siis suure tõenäosusega on enamustel sinu partneritest olnud ka tumedad juuksed. Kui su isal on heledad silmad, siis tõenäoliselt võidavad su südame heledate silmadega meesterahvad. 

Kõlab päris pealiskaudselt, kuid üllatusin, kui jäin mõtlema, kui sarnased on Lauri ja mu isa nooruspõlves. Otsisin sahtlist albumi piltidega ja jäin uurima isa nooruspõlve pilte ja panin kõrvale kaaslase pildi, et võrrelda, kas tõesti on nii. Ja ennäe imet- tõesti, neil oli palju sarnaseid jooni.

Ma muidugi ei ütle, et nad üks-ühele sarnanevad, sest mu isal on ümaram nägu kehaehituse poolest, Lauril aga kitsam. Isal teistsugusem soeng, kui Lauril ja nii edasi ja edasi.

Muidugi pole ma vähe Laurile pähe tagunud, et küll sa ikka meenutad mulle kedagi, aga ma ei tea keda. Paar kuud tagasi oma kahe onu nooruspilte vaadates mõistsin, et hoopis nemad on VÄGA sarnased olnud Laurile. Nad kõik 3 (mu kaks onu ja mu isa, ehk siis vennad) on olnud teismelisena nagu kolm tilka vett, nüüd aga on läinud kõik erinevat nägu ja nad kõik on erineva kehaehitusega.

Panen siia ka pilte isa nooruspõlvest, eks need lugejad, kes on Laurit piltidelt või päriselus näinud, (mul siin blogis kuskil alguses on ka täiesti pildid olemas) otsustagu ise- kas on ühiseid jooni või pigem mitte.

Aa, vabandan halva kvaliteedi eest. Ega pole just kuigi kerge fotoalbumist pilte telefoniga pildistada.

Ostan ja müün! Reeglite (aju)vaba(dus)

No see on ikka uskumatu, mis siin internetis kõike kohata võib. Vahel tundub, et nagu terve elu keerlekski ainult selle ümber.
Paar nädalat tagasi liitusin grupiga "Ostan ja müün! Reeglite vaba". Tundus selline kommuun, kus käib palju müüjaid-ostjaid ja nii see oligi. Paraku nende kõrvalt leiab sealt ka tõelisi naljanumbreid.

Okei, kõigepealt. Ma ei taha, et mu postitused hakkaksid muutuma vingupostitusteks, aga miskipärast on lollide tegudest alati miskit huvitavat rääkida ja arutada. Muidugi vahel on ka kurb, et selliseid leidub, aga kõik ju ei saagi ühesugused olla.

No, täna siis leidsin ühe neiu sooviavalduse sõjaväe stiilis jopega. Postitus oli äsja pandud ja ka soovijaid tuli juurde, kes kommenteerisid, et sooviks samat jopet ja kui pakuti, siis keegi teine peale õige postituse kirjutaja soovis teada hindasid ja mõõte. Sooviavalduse algataja-neiu läks närvi ja kukkus kraaksuma, et mida te minu postituse all MINU jope kohta küsite. Tehke oma sooviavaldused mujal ja rääkige seal.

Noh... kuidas nüüd öeldagi.

Samas on ju see täitsa õige jutt. Aga- kujutage ette, mis hullumaja segadus grupis tekiks, kui kõik hakkaksid täpselt sama eseme kohta eraldi postitusi tegema. Absoluutselt kõik läheks sassi ja ei saaks enam midagi aru, kus ja kes mida osta tahab. Nii ka kirjutasin sinna viisakalt, et ei tasu olla nii kitsi. Ega keegi sinult su jopet eest ära ei hakka krabama, sest sinul on ju tegelikult eesõigus, kui oled oma soovi ära avaldanud. Kõige esimesena.

Tegelikult seal grupis ongi juba kõik nii sassis, et mina, kes ma esimese korraga leian sellelt lehelt omale meeldiva esema ja puhtjuhuslikult ning kogemata vajutan kuskile mujale ja siis ruttu-ruttu back'i vajutan, ei leia seda eset isegi pika otsimise peale enam üles.

Sama lugu on punktitajatega. No oh õudust, kus võidakse vinguda selle kallal. Ma saan aru, et on olemas "jälgi kuulutust" nupp, kuid ei ole midagi teha, kui osad inimesed on lihtsalt nii rumalad, et ei saa sellest nupust aru või ei näe seda. Seletades lollidele, võivad mõned aru saada ja viga parandada, aga kõigile vaevalt suudad aru pähe panna. So, clap-clap, you're a fool.

Tuleb aga tunnistada, et olen ise samamoodi küsinud sealt arvamusi ja et kust kohast võiks leida sellist tüüpi kampsunit või kotti ning et ehk keegi müüb. On ka minu postituste alla tulnud punktitajaid ja ka neid, kes hakkavad kohe uurima, et kas ehk neilegi pole täpselt samat kampsunit kuskil. Alguses ajas see mind samamoodi veidi endast välja, aga ma leian, et pole mõtet kraaksuda ja lisarämpsu kommentaariumitesse tekitada.

Mina lihtsalt hoidsin suu kinni ja vaatasin mööda nendest kõrvalistest isikutest, kes mu postituse all endale samasugust asja jahtisid. Ma vaid otsisin inimest, kellel oleks müüa MULLE seda toodet, millest olen pildi lisanud ja soovi avaldanud.

Pole isegi mõtet rääkida nendest, kes selles grupis müüvad asju mitu korda kallimalt ära, kui ise selle saanud on. Ega isegi nendest, kes topivad originaalsiltidele uue sildi mitmekordse hinnatõusuga. Ega ka mitte nendest, kes müüvad oma jalanõusid ja kirjutavad caps-lockiga juurde, et kingad on ainult ühe korra kantud ja korralikud. Eitades fakti, et kingad on pildilt nähes juba taldadelt ja seest kulunud.

OKEI, saan aru, ma ei tohikski sellistel asjadel sõna võtta. Pole ju minu asi, mida keegi müüb ja kuidas sellest lahti kavatseb saada. Aga oma arvamuse avaldamine ei ole patt, seega try me.

Mehed köögis- jah või ei?

Taaskord meeste ja naiste vaheliste erinevuste juurde tulles tahaksin rääkida söögi valmistamisest. Jah, tavalisest söögi valmistamisest, mis on peredes nii elementaarne.

Kunagi küsiti minult, et miks mu kaaslane kodus ise süüa teeb, miks mina ei tee? Ma olen ju naine?
Ma jäin mõtlema, et kui peres armastab süüa teha rohkem mees, siis... ma olen järelikult meessoost?
Muidugi valmistan ka mina süüa kui mul selleks tuju on (ning ka kui ei ole), sest toit peab ju laual olema.

Sellessuhtes, et ei, see, kui ma peres vähem süüa valmistan, ei tee mind kuidagi vähem naiselikumaks. Ma tean peresid, kus ainult pereisa süüa valmistabki, sest tal tuleb see välja ja ta oskab, tahab ja teeb seda armastusega, mitte, et "ah, täna teen siis mina süüa, sest see on minu teha ja eks ma vorbin midagi kokku".

Mulle meeldib väga koos Lauriga süüa teha, kui mul juhuslikult selleks tuju on. Jah, justnimelt tuju. Mulle ei meeldi halva või kurva tujuga isegi noaga võid leivale määrida, veel vähem siis kui ma pean kellelegi TEISELE süüa tegema hakkama. Kogu mu halb tuju koondub ka toitu ja kindlasti ei oleks ka lõpptulemus maitsev, kui ma ei ole seda teinud kirega.

Nii mõnedki teavad, et õpin ka toiduvalmistamisele vastavat eriala- kodumajandust. Praktikatel pannakse õpilasi tahest-tahtmata klientidele toitu valmistama, sest sina ju oled sellise eriala valinud ja sul ei tohiks olla sõnaõigust sellisel teemal. Tuleb tunnistada, et minu üks praktikajuhendajatest on täielikult mulle vastumeelt just õpetaja rollis. Tavaisikuna on ta normaalse jutuga, aga nii kui tööl on, siis ma ei seedi teda üldse ja ka koos sellega kaob toidu valmistamise isu ära.

Seega, teema algusesse tagasi tulles, siis ma ei arva, et ma oleksin nüüd kuidagi erinev teistest naistest, kes oma meestel kodus süüa teha ei lase, vaid istuvad ise 24/7 pliidi ääres ning vinguvad, et köök on mõeldud naistele ja meestel sinna asja pole. Välja arvatud juhul, kui on vaja jalkamatši jaoks külmikust õlled haarata.

"I'm a woman and I am supposed to belong in the kitchen"

Meeste ja naiste erinevused

Viskasin ühele blogile silma peale, kus oli võrreldud meeste ja naiste vahelisi erinevusi. Ma ei tea, enam ma seda postitust ei leia, ehk on ära kustutatud, aga... mingi teema oli ka feministidest. Oli postitatud pilte esemetest, et kui erinevalt naised ja mehed mõtlevad.

Kasvõi tühipaljas kruus, millest juua. Oli toodud kaks võrdlust- meeste ja naiste tass. Üks autodega, teine musisuudega. Minu arust sellised kruusid on täiesti labased ja pigem 13-aastaste suhete teemad. Et nüüd peavad kõik asjad olema sellised, minul girly-things, sinul boy-things. Mina näiteks joon küll kutiga samas kruusist ja ei tee teist nägugi, kui kruus peaks olema liiga "poisilik". Või kuidas neid üldse eristatakse? Piltide järgi? Värvuse? Sanga iseärasuste?

No igatahes. Olid toodud ka pildid, naiste asjad ja meeste asjad, et milliseid asju kasutavad mehed ja kui palju ning milliseid asju naised, ning kui palju. On ju ka juba tõestatud, et naistel on rohkem igasugu pudi-padi ja mehed kasutavad väheseid asju, kuid neid, mida on tingimata vaja. Ma ei tea, kui palju selliseid asju paaridel ette tuleb, aga ma pakun, et on olemas ka naisi, kes EI osta igasugu jama kokku ja kasutab ka ainult seda, mida tal päriselt igapäevaelus vaja läheb. Või noh, mõni on kindlasti ka selline, kellel läheb kõike vaja. Üüratus koguses.

Ma ei oska end kuskile liigitada, aga kaldun arvama, et ka mina olen see pudi-padi naine.

Aastaaegade üle hädaldamine

Ma ei saa aru inimestest, kes koguaeg vinguvad aastaaegade üle. Olgu siis kas kevad, suvi, sügis või talv. Miskipärast käib pidev arutelu just suve ja talve kohta, küll on liiga külm ja küll on liiga palav.

Ma saan aru, et ilmad vahel ongi üleliia ja suvel tahaks sellist mõnusat päikesepaistelist ilma, mitte leitsakut. Talvel aga tahaks mõnusat sillerdavat talveilma, mitte krõbedat külma.
Küll aga ajab miskipärast mind närvi see, et inimesed pole kunagi millegagi rahul. Minu arust on just tore, et Eestis on neli aastaaega. Kui väljas lõõmaks meil ainult päike ja varjus oleks ka +35 kraadi, mida need vingujad siis teeksid?

Jah, ma ei eitagi, et see suvi ja need suveilmad on vahepeal olnud liiast ning ka mina ei suuda öösel magada ja ärkan seetõttu väga vara, et võimatu on põõnata. Ma ei eita, et väljas olles tahaks ainult varjus istuda või mere ääres olla. Ma ei eita ka seda, et vahepeal eelistaksin seda lõõmavat päikest külmale talvele.
Aga no olgem ausad, talv ju varsti koputabki juba uksele. Ja ma ei taha mõeldagi, et kui peaks tulema krõbe külm talv, siis millist hädakisa osad jälle teevad ning suve taga igatsema hakkavad.

Mina olen just selline, et kui ongi tapvalt palav, siis kas istungi ainult rannas ning käin vees jahutamas või kodus olles külm dušš ja puhur. On olemas alternatiiv peaaegu ju kõigele. Kui sa ei kannata kuumust, siis ega see vingumine nagunii ei aita ja ega sellest ilm kohe külmemaks ei muutu. Ise pead leidma mingi asenduse, kuidas endal olemine paremaks teha.

Ning ei, siinkohal ma ei näita kellelegi näpuga ega pea kedagi konkreetset silmas, kes vinguks alalõpmata ilma pärast, aga ma tean, et selliseid on. Ja palju.

Ärge hädaldage selle suve pärast, nagunii on see kohe varsti läbi ja märkamatult saabub ka talv.

Viljandi söögikohad - mis toimub?

Siit tuleb taaskord üks vingupostitus, niiet kel pole soovi lugeda, võib selle lehe vabalt kinni panna ja tagasi oma muude tegevuste juurde suunduda.

Ühesõnaga, Viljandi ja söögikohad ei sobi kokku. Või siis oleme meie pere olnud üks sajast, kellele just selliseid jälkusi pakutakse.
Täna siis tulime Aikult tagasi ja mõtlesime, et kuna koha peal süüa vaaritama ei hakka, vaid lähme otsime linnast uuesti mõne "hea" söögikoha. Kuna ei tahtnud jälle bingot panna ja samuti ka mitte taaskord ämbrisse astuda, siis küsisime kohalike käest, kust võiks leida normaalse hinnavahemiku ja koha NORMAALSETE toitudega.

Saime vastuseks, et Sakala juures olev kohvik "Harmoonia". Kuna õhkkond ja sisustus oli meeldiv ja toidud tundusid ka head, oli muidugi hind ka toitudele vastav. Me olime väsinud ja tahtsime lihtsalt mingit lihtsat toitu, aga see tundus olevat selline koht, kuhu lähed pigem kohtingule ja sööd rikkalikke toite. See variant jäi paraku ära.

Otsustasime siis, et ei viitsi jamada nende söögikohtadega ja suundusime hoopis Hesburgerisse. Kuna seal käime me korra kahe-kolme kuu jooksul ja vahel isegi harvem, siis tundus see lihtne ja hea variant olevat. On juba teada, mida pakutakse ja ei pea pettuma.

Aga ei. Pettuma pidime siiski ja kõvasti. Burgerid olid jahedad ja ärge üllatuge, kui ma ütlen, et burgeri peal olev õige "sai" oli mingine poest ostetud odav plönn, mis kohe kindlasti ei olnud see teraline "õige" burgersai. Kui meie saime oma toidud kätte, siis miski pärast isa oma megaburgerit ei saanud ja ka eraldi kaasa ostetud burger oli tulemata. Asi tundus kahtlane ja läks küsima, et äkki saaks tema ka oma toidu nüüd kätte? Neiu vabandas ja lõpuks oli asi kontrolli all.
Aga taaskord ei. Mul ei olnud küll telefoni kaasas ja aku oli nagunii tühi, siis pilti ma teha ei saanud, et panna siia praegu võrdluseks, mis kuradi asi meile megaburgeri asemele anti.

Täiesti laiaks litsutud ühe kotletiga pannkoogi sarnane "burger". Kõik ehmatasime ära, et no see nüüd küll õige asi pole. Me olime juba ära söönud ja kuna ma nagunii enam ei jõudnud, võtsin joogi ja friikartulitepaki kaasa. Isa viis selle burgeri sinna tagasi ja ütles, et aitäh, aga see nüüd küll kahe kotletiga ja lisanditega burger välja ei näe ning kõndis minema. Ega meil kellelgi pole just väga meeldiv arvamus nendest McDonaldsitest ja Hesburgeritest, aga kuna me tahtsime kiirtoitu, siis see tundus kuidagi sobiv. Kuid nagu näha, suudeti taaskord valmistada pettumus, et mitte enam selliseid kohti külastada.

Võibolla tõesti jah, jällegi juhus, aga no ma ei tea mis kuradi söögikohad seal Viljandis on. Enam ausaltöeldes ei julgegi kuhugi seal minna, ükskõik kui palju ei soovitataks. Kas ma olen ainuke koos oma perega, kes selliseid kogemusi just Viljandis saanud on?

Viljandi "Tegelaste tuba"

Täna hommikul sain siis sellise uudise, et asjad kokku ja tunni aja pärast on sõit Viljandisse.
Otsustasime siiski Aiku puhkeala kasuks, kuna seal on meil eelnev kogemus asjast olnud.

Taaskord me ei pidanud pettuma. Omanik on tõsiselt super tore mees, koguaeg naeratab ja pakub igasugu võimalusi, kuidas meile meeldivam puhata oleks. Selline nooremapoolsem perekond pisikese pojaga, kes on ehitanud siia väga suure puhkeala täiesti oma kätega. Mainiks ära, et imekombel ta veel mäletas meid, kuigi käisime siin vist alles 2009-2010. aastal. Tal käib tuhandeid kliente, aga vot ma ei tea, kuidas tema just meid ära tundis, kui isegi mina teda nagu esimest korda elus nägin. Vähemalt ma ei mäleta temast küll midagi.

Ma võiks seda kohta maa ja ilm kiita, sest tõesti, mina kui väga raskelt mõjutatav selle poolest, kui mulle midagi ei meeldi.. Aga see koht on küll super ja ma soovitaks seda. Kämpinguid on mitu, vali ainult välja, milline sobivam on. Seest on kõik puhas ja korras, platsid on puhtad ja hoolitsetud. On olemas saun, mitu vesiratast, sild, saun, saab kalal käia, aerupaat, jalgpalli-, korvpalli, võrkpalliplats, mitmed katusealused, eraldi dušširuumid jms.

Aga siiski-siiski. Liiga palju kiita pole ka hea, nii et pigem tahaksin rääkida ebameeldivast seigast Viljandi südalinnas asuvast restoran-pubist. Kuna soovisime perega head söögikohta, siis küsisime igaksjuhuks enne minekut Aiku omaniku käest, et äkki tema teab mõnda normaalset kohta, kust saaks häid toite maitsta.

Soovitatigi siis sellist pubi nagu "Tegelaste tuba". Kohale jõudes oli rahvast üsnagi palju, menüü toodi kohe lauda ja isegi üks tuntud näitleja astus uksest sisse. Mõtlesime, et no ju siis ongi hea koht.
Tellisime 8€ praed viiele inimesele, vaadiõlled meestele ja naistele sidrunivesi. Ma päris äärmustesse ka ei lasku ja ei taha siin väga maha ka laita, mõeldakse äkki, et no küll on pirtsperse, miski talle ei sobi. Ei, jumala eest, ma võin süüa rahumeeli toitu, mis mulle ei maitse ka nii, et üritan kuidagi selle jälkuse kurgust alla neelata ja siis mitte kellelegi isegi mainida, mida mulle äsja toidukohas pakuti.

Ühesõnaga praed toodi lauda, taldrik oli kolm korda suurem kui toit, mis taldrikul oli. Šnitsel oli nii peeneks tambitud, et seda võis näppude vahel lausa süüa. Friikartulid olid imepeenikesed, kõvad ja ma ei liialda, kui ütlen, et kastet oli teelusikatäie taldrikule valatud. Šnitsel oli kartulimaitseainest nii üle soolatud, et suu õhetas. Samuti oli peale söömist suus pikka aega kirbe maitse, mis õnneks küll vett juues kadus, kuid siiski..

Mõtlesin, et enam hullemaks minna ei saa, kuid lõpuks leidsin friikartulite seest nagu kirss tordile MUSTA värvi pisikese juuksekarva. Vanaema pidi mul öökima hakkama ja ütles, et mine maini neile ja saad uue prae.

Uue prae? Reaalselt või? Sellist solki ma teist korda küll süüa ei taha, pigem proovin sellegagi kuidagi hakkama saada.
Teenindusest ma rääkima pigem ei hakkagi. Neiu, kes meid teenindas, oli niivõrd tülpinud, väsinud ja kurja näoga, et tekkis küsimus, miks ta üldse klienditeenindajana töötab? Saan aru, et pikad päevad ja päike lõõmab lagipähe, et vahepeal ongi raske naeratada. Aga no päev läbi patseerida mööda terrassi ja teha nägu, nagu sa hakkaks kohe öökima, siis noh.. Tõesti ei oska aidata.

Tegelikult ma tean, et mulle nüüd lendleb nagu võluväel ask.fmi sõimuavaldusi, kuidas ma ikka olen üks suur pirtsakas eit, kellele miski ei meeldi. Aafrikas on lapsed nälgas ning mina kaeblen mingi toidu üle, et ah, leidsin kõrbenud toidust kellegi higise juuksekarva, mis see siis ikka ära ole.
Nojah, kui teie olete nõus sellist asja sööma, siis aga palun. Viljandi südalinnas selline paigake just asetsebki.

Ning... mainin, et võibolla võiski see hoopis halb juhuste kokkusattumus olla, ega keegi ju ei tea. Aga no kui ikka viiele inimesele korraga selline asi lauda tuua, peab ikka midagi väga paigast ära olema.

Puhkus

Vahelduseks väike daily post ka arutelude sekka.
Täna oli siis plaan sõita linnast välja, oli valida kolme koha vahel- Matsimäe, Viljandi Aiku puhkeala või Pungerja. Kuna meie pere on väga otsustusvõimetu selle koha pealt, kuhu reisida, siis peale pikka otsustamist arvasime, et täna pole siiski mõtet kuhugile minna. Onu ja onutütred siiski tulla ei saanud ja oma pere seltsis oleks ka päris igav olnud, seega.. pointless.

Hakkasime siis Lauriga plaani pidama ja otsustasime, et lähme tema juurde. Nagunii korter vaba ja vanemad on tal puhkamas, niiet miks ka mitte. Panime kodinad kokku ja arvasime, et jala minnes on kõige parem, minu kodust on ainult poole tunni tee jalgsi minnes. Aga kus sa sellega, päike lõõmas otse pähe ja väga nõme oli jalutada, kui on pidevalt tunne, et tahad kuumusest pildi kotti visata. Õhku ju polnud.

Kohale jõudes koorisime end peaaegu paljaks, sest tõesti, nii palav oli. Aitasin Lauril süüa teha ja hiljem käisime jalutamas mõisapargis ja tahtsime ka kanuuga sõitma minna, aga lõpuks ei saanudki. Jalgpalli tahtsime ka vaatama minna, aga üllatus üllatus, kes hiljaks jäid?

Ei möödunud kaua, kuni helistas isa ja ütles, et plaanid siiski muutusid. Nemad sõidavad hoopis Piiumetsa... well, nii palju siis meie teistest plaanidest :-D

Kõige halvem kosmeetika läbi aegade

Kuna paluti teha pisipostitus (ma ei tea ainult, kui pisikeseks see jääb) kosmeetikatoodete ja ka lihtsalt näo- ja kehahooldustoodete, juuksevärvide jm kohta, et mis on olnud halvim kokkupuude pakutud toodetega.

Ma kindla peale kõiki asju ei mäleta, mida olen kasutanud ja millega mitte rahule olen jäänud, aga proovin välja võtta meeldejäävamad olukorrad näidetest, kui olen endale koju tavaari ostnud, katsetanud enda naha ja juuste peal ja siis sellega täielikult ämbrisse astunud. Ehk siis tooted, mis ei kõlba kuhugi.

Alustame meigitoodetest, sest nii on lihtsam.
Esimesena meenub mulle Manhattani Highlighting Powder. See oli nii jube, et kui mina sellist asja toodaks, laseks ma selle juba ammu keelustada. Esiteks oli mul valitud täpselt oma nahatooni värv, mäletan, et poes olles ma otsisin tükk aega kõige sobivamat tooni.
Poes testrit proovida ei tahtnud, sest see puudrilapike oli läbi imbunud ja ei tea mis nahavähi ma sealt saanud oleks.
Kompaktpuuder oli mu näol põrsaroosa, nahalt koorus puudritükke ja tagatipuks nahk sügeles ja "kiskus", nagu keegi oleks mul näonahka kokku surunud.

Manhattan Clearface

Kunagi 14-15 aastaselt sai kasutatud selle sarja tooteid ja ma olin rahul. Ega ma eriti eriline meigispets polnud, peaasi et punnid ära kataks ja niisama nägu üle võõbatud oleks.

Nüüd aga elu sees sellist asja endale näkku ei topiks. Peitepulk tekitab näole laike, ükskõik kui õiget tooni sa siis endale ei sobitaks.

Jumestuskreemi puhul kiidaks seda, et ükskõik mis, aga jumestuskreem EI tohi jääda näol rasune ja laialivalguv. Toonid toonideks, aga vähemalt lasid need nahal hingata.

Praegu vist enam neid siniseid komplekte müügil pole, on tulnud mingid uued pruunid.

Maybelline Pure Liquid Mineral

Oma hinna vääriline see toode ei ole. Jätab naha rasuseks, ei lase hingata ja jätab mulje, nagu oleks terve purgi jumestuskreemi endale näkku kallanud. Vahet pole, kui oled kasvõi näpuotsaga tupsutanud.

Bellaoggi Volume Alto

Ripsmetušš, mis kuivab üllatavalt kiiresti ja jätab väga halvasti üldse midagi ripsmetele.

DivaDerme Lash Extender

Ripsme...pikendaja? Hind oli tol ajal päris kõrge, ju siis arvasin, et peab ka midagi aitama. Alguses oligi kõik tip-top ja nägingi vahet, et oma ripsmed on päris pikad juba ilma tushi kasutamata, aga lõpuks siiski pisikesi helmeid hakkas ripsmekarvadelt ära tulema ja sattus ka silma. Lõpuks viskasin selle lihtsalt meigikoti põhja tagasi.

Garnier Miracle Skin Perfector BB-cream

Mina, kes ma tahtsin loobuda jumestuskreemidest ja minna üle millelegi kergemale, sain taaskord pettuda.

Kui BB-kreemid alles välja tulid ja see nii uus asi oli, tahtsin ka muidugi mina selle endale soetada. Ja ma ei saa üldse aru, miks see nii oli, aga mitte ükski toon mulle ei sobinud. Rääkimata sellest vedelast konsistentsist, mis näol läikis ja tekitas mulje, nagu oleks just meigiga maratoni jooksnud.

Rõve, rõve, rõve ja veelkord rõve. Peale neid esimesi BB-kreeme tulid välja hiljem ka uued ja nagu lubatud, paremad kreemid. Soetasin endale ühe ja jälle pidin ma pettuma. Sama s*tt, mille sisse astuda, ei ole just kuigi meeldiv.

Seoses meigitoodetega nii palju, et ma ei hakanud rääkimagi Rimmeli, Carlo Di Roma ja muudest odavatest jamadest, mis ei kõlba kuhugile.

Jumestuskreemidega olen ikka vahel korralikult ämbrisse pannud. Nüüd aga kasutan ainult ühte ja ainsat tootesarja juba poolteist aastat.

See imetoode on SIIN.

Hetkel on mul nägu jumekas tänu päiksele ja mingit toodet ei kasuta, aga talviti olen näost jälle väga kahvatu ja see aitab suurepäraselt tooni juurde saada.

Jumestuskreemi kasutan ainult põskedele näpuotsaga, mitte et katan terve näo nagu maski ära.

Juustevärvidele üle minnes, ütleks nii palju, et neid võõraid vene värve kuskilt kahtlastest kauplustest kahtlastelt tädikestelt osta pole mina julgenud. Mis siis, et odavad ja lubavad juuksed imeilusaks teha. Juuksed on tõesti imekaunid pärast seda, kui oled omale potsiku blondeerijat pähe pannud ja neid peast kõrvetades näed pärast välja nagu takkus heinakuhi.

Siinkohal räägin blondeerijatest. Õudus. Ma ei saa aru, mis mul üldse arus oli, et lasin oma juukseid blondeerida, ime pole, et see mu terved juuksed nässu keeras.

Hetkel värvin oma juukseid kord kuus või kahe kuu jooksul ja ka siis ainult juuri. Kergvärviga muidugi.

Kuna mul on väga tundlikud silmad, isegi väga, siis oma silmade kallale ma igasugu ime asju ei lase. Silmameigieemaldajana olen kasutanud ainult Byphasse oma, mis on ka mu ema suur lemmik. Hind ei ole üldse krõbe ja see näopiim on tõesti meeldiva lõhnaga, mõnusalt kreemjas ja pehme. Vahepeal ainult jätab silmad kipitama, aga see vist normaalne minu silmade puhul.

(mainin, et see siiski mu järjekordne ämbrisseastumine pole, pigem toode, mida soovitan)

Juustehooldustoodetest ei hakka pikalt rääkima, sest väga hulle kogemusi ei ole olnud.

Või siiski, Garnieri Ultra Doux 5 plantes šampoon on väga vastiku lõhnaga. Mäletan, et vanaema juures juukseid pestes pidin alati suu kaudu hingama, et mitte seda kibedat haisu ninna saada.

Eesti Politsei

Sattusin facebookis sellisele kommuunile nagu Me ei usalda enam Eesti Politseid ja ausaltöeldes sealseid postitusi ja kommentaare lugedes läks minu närv küll püsti.
Ütlen kohe ausalt ära, lihtsalt rahustuseks, et ma olen selles osapooles neutraalne, ei tee õiguskaitseorganeid ei maha ega ka osaliselt ei poolda. Lihtsalt tekkis vajadus asju enda vaatevinklist läbi rääkida.

Kõige pealt tahan öelda, et minu arvamus jääb minu arvamuseks ja mind ausalt ei huvita, kui keegi tuleb mulle kas ask.fmi või siia kommentaariumi järjekordselt capslockitama, et kui sitt Eesti Politsei on ja kui halvasti ta oma tööd teeb.

See teema on ülepaisutatud, ma ei taha praegu rääkida nendest videotest, kus üritusel Kultuuritolm lasti koeral maaslamajat pureda täiesti süüdimatult ja ilma asjata. Kes tahab, see otsib selle video ise üles, sest mul ei ole plaanis hetkel toda politseinikku laimama hakata, sest lugedes sellest facebooki kommuunist, tehakse teda maha niigi. Ja päris krõbedalt.

On olemas kahte tüüpi inimesi, normaalsed ja ebanormaalsed.
Nii on ka politsei töös, on inimesi kes teevad oma tööd hästi ja on neid, kes poleks tohtinud sellise töö poole vaadatagi.

Mind häirib selle kommuuni juures kohutavalt see, et seal laterdatakse maha KÕIKI politseinikuid. Küll keegi postitab, et Eesti Politsei on allakäinud ja p*sk ja siis tuleb ei tea kust mitusada like tollele postitusele. Üks ees ja kari lolle järgi. Võiks siis nimedega ja konkreetselt öelda, et mis selle pasaks teeb, kes selle pasaks teeb ja miks see üldse pasaks on tehtud, mitte hakata üldistama.
Samamoodi nägin, et mu mõned üksikud tuttavad jagasid seda lehte ja kommenteerisid, et politseinikud tuleks põlema panna. Ise täiskasvanud, lapsevanemad ja haridusega inimesed.
Ma üllatun inimestes aina enam.

Mul on kahju just neist, kes selle töö on endale kohustuseks võtnud ja ma ütlen AUSALT, see pole kerge. Kui sa ikka järgid seadusi, oled hooliv rahva suhtes ja teed oma tööd hästi, mitte ei ässita koeri kallale ja ei tee teistele ülekohut, siis on ilmselgelt kurb kuulata rahva mõnitusi, et "häh, sul pole mingeid õigusi, sa oled ju ment".

Räägin seda sellepärast, et mu enda isa töötas riigikaitses (ei, mitte politseis) ja tal on tutvusi politseimaailmast. Ta ise samuti ei salli väga paljusid seal töötavatest isikutest, aga on mõni üksik, kellega ta ka suhtleb ja nii töömaailmas kui ka eraelus on need isikud täiesti normaalsed ja teevad oma tööd hästi.

Ühesõnaga minu postituse point on see, et ma üllatusin päris kõvasti osades eestlastes. Mitte nendes, kes põhjendasid oma arvamust ja ei laterdanud ega pannud ühte patta kõiki politseinikuid.
Üks naine konkreetselt röökis Politsei- ja Piirivalveameti facebooki leheküljel oleva pildi all, kus seisab naispolitseinik juhtkoeraga, et milline värdjas too naine on ja et nad mõlemad tuleks magama panna või et naine vähemalt peaga surnuks taotaks.
See pole sinu mure, mida teise inimesega teha tuleks. Kui ta käitus valesti (mida ta ilmselgelt tegi), siis saab ta oma vastava karistuse sealt, kust vaja.

Mul oli häbi neid kommentaare lugeda. Vähe veel, et sa võid laimu eest ka korralikud trahvid saada, aga et sellise sõnavaraga pasundada peaaegu terve Eesti ees. See on uskumatu.
Kui sa tahad oma viha väljendada, siis mine rahune kuskil maha ja tule siis oma arvamust avaldama. Normaalsel kombel. Inimese kombel. Mitte, et sa oled kena naisterahvas, aga suust tuleb sellist möga, et mine ja haara kuskilt nurgast oksepang.

Puhkealad

Kuna meil on perega plaanis sõita lähiajal kuhugile uude kohta puhkama, siis uurin ka siit, et ehk keegi teab Eestis mingeid huvitavaid ja häid puhkekeskuseid, kus hind ei oleks ka just väga kirves.
Ise mõtlesime Viljandi piirkonda, kus oleme käinud Aiku puhkealal ja see oli väga mõnus koht- ujumiskoht, kaatrid, vesirattad, kämpingud, skuutrid jms. Täpselt ei mäletagi, sest ma olin suhteliselt noor kui seal käisime.

Järvamaalt väga kaugele pole mõtet pakkuda neid kohti, sest sellest poleks kasu, kui hakkaksime Eesti teise otsa sõitma lihtsalt selleks, et pappi peale maksta ja seal kükitada.

Kuna on isegi plaan juba homme sõita, siis uurin ja puurin siin erinevaid kohti, aga pole nagu leidnud ja otsingi inimest, kes on mõnda kohta ise külastanud ja ka rahule jäänud. :)

23. august on Lauri vanaema juubel, aga kuna mu vanemad on tol ajal Peipsi ääres ja ka täpselt sel päeval on mu vanavanemate pulma-aastapäev, siis kiskus see alguses keeruliseks. Kuna Lauri käib meie perega igal pool ja mina nende perega olen väheseid kordi käinud, siis oleks viisakas pigem ikka sünnipäevale minna.
Mainin seda igaksjuhuks ka siin, et mul meelest ei läheks ja õhtu poole meili saadaks, kas oleme tulijad või ei. Mul ju kohutav kalamälu vahepeal.

Pääsupojade päästmine

Ma ei saa aru, mis inimestel arus on.

Täna hommikul hommikukohvi kõrvale laptopi kaant avades ja facebooki avades jäi mulle silma ühe mu lemmikblogija positus, kus nagu ikka ta teatab uuest sissekandest. Lugesin siis, et korraldatud on petitsioon ja kogutakse allkirju, et päästa pääsupesi.

Viisin end teemaga kurssi ja püha jumal mida mu silmad nägema pidid. Õismäel olev korter, kelle kinnisvarahalduriks on keegi Anne Nuude, lasi töömeestel kinni betoneerida katusealune (?), kus asetsesid mitmed pääsupesad.

Kuuldavasti jäid sinna lõksu kümneid, kui mitte sadu äsja koorunud pääsukesi ja mõni pääsuema.
Ma isegi pole kindel, kas jutt on siis pääsukestest või piiritajatest, see pidi üldse teine linnuliik olema. Küll aga kurb on see, et linnukeste emad on juba mitu päeva tiirelnud ümber maja ja üritanud meeleheitlikult oma poegade juurde saada.

Kuna petisioon toimis ja see pani Keskkonnakaitseinspektsiooni perset liigutama, siis nüüd on vist juba poolteist tundi tegeletud betooni lahtimurdmisega. Tund aega hiljem leiti ainult üks lind, aga ka see on hea uudis.

Ma üldiselt ei saa aru üldse, miks sellised inimesed üldse eksisteerivad, et näevad, et pääsukeste pesad on räästa all reas ja siis võetakse kätte ja betoonitakse nende silme ees see kinni. Umbes et ah, mis te ikka siutsute, müürime teid nüüd siia piinarikkalt surema- õhupuudusesse, palavusse, janusse ja nälga.

Tõsiselt loodan, et karma teeb sellistele mitmekordselt tagasi!

Blogi sisustamine

Viimasest postitusest on oi-oi kui kaua aega möödas. Tegelikult olen mõelnud ka blogi sulgemisele, sest huvi blogi enam pidada pole ja kui ongi, siis pole viitsimust kirjutada ja probleem on ka selles, et kui kirjutama hakkan, kaovad mõtted kui pühitult peast.

Oma igapäevategemistest on nii igav kirjutada, aga samas ka mingeid arutelusid pole arutada. Loen juba neid kuulsamaid Eesti blogisid, kus kirjutatakse igapäevaselt aruteludest ja sellest, mis ümberringi toimub. Mõttetu oleks uuesti sama jama uuesti üles kirjutama hakata ja igat asja pole ka mõtet kommenteerida.
Vahel tahaks tõesti nii paljusid asju kirja panna, aga ma ei tea, kui paljusid blogijaid kimbutab see, et lihtsalt ununeb, millest blogida tahtsid ja siis istudki ekraani taga oma paraja portsu aja ning mõtled, et mida kuradit sa teed.

Samuti mõtlesin ka uut kujundust hakata tegema. Kahjuks aga olen näinud nii paljusid samasid blogisid, kus on kujundus täpselt üks ühele. Copycate on ju tänapäeval palju ja ega samas ka mõistetav, sest muud siia blogisse lihtsalt toppida pole.
Kõige parem oleks muidugi siis, kui oleks tugevam huvi blogimise vastu, saaks ka rohkem võtta aega blogi sisustamisele ja kujundamisele. Praegune on mul täiesti läbimõtlematult tehtud ning ega siin midagi huvitavat ka pole.
Olen otsinud sobivaid backgrounde ja proovinud kujundust huvitavamaks teha. Lõpuks aga pole viitsinud lõpuni minna ja olen käega löönud. Ega see otsimine ja paigutamine ka teab mis kerge pole, eriti veel, kui oled sündinud iseloomujoonega, mis tahab et kõik oleks täpselt paigas.

Igatahes blogi aruannetest ja ülevaatest olen näinud, et osa inimesi ikka mu blogi külastab. Ma küll ei tea, mis te siit leiate, sest isegi minu jaoks on kogu see kompott siin täielik nässerdis, aga nojah! :-D
Teeksin siinkohal ettepaneku, et kõik need üksikud lugejad, kes mul siin on, kirjutaksid siis mulle kas facebooki või meilile, milliseks võiksin blogi kujunduse teha, et parem lugeda oleks. Ükskord öeldi, et kujundus oli alguses selline, et kui lugeda, tekib tunne, nagu oleksid kuskil sünges kolliurus. Mind ajas see naerma ja niisiis otsisingi midagi mahedamat ja heledat tausta, et silmadel halb lugeda poleks.
Ning kui ei taha oma nime avalikustada ja mulle eraldi kirjutada, siis võib täitsa kirjutada ask.fmi, kus saad jääda täiesti anonüümseks.

edit: Mässasin selle jamaga siin juba 2.5h, kuid ikkagi soovitud tulemust ei saanud. Lihtsalt miski ei meeldinud. Katsusin ka headerit teha, sain valmis paigutasin ära ja mõtlesin, et voilaa, nüüd on olemas. Aga ei, küll olid mõõdud väiksed, ei leidnud sobivat tausta ja igasugu muud jamad tikkusid sinna ette. Ma enam ei viitsi, ausõna!

So close, no matter how far

Üllatav, et me oleme nii kaua siin juba olnud. Neljapäeval tulime ja esmaspäev ehk siis homme läheme ära. Tegelikult on mul kopp nii ees juba, sest ma igatsen juba oma kodust voodit, mullivanni ja seda tunnet, kui pikalt reisilt tulles saad sa oma koduriided selga ajada. Just perfect.

Reedel oli meil siin suurem pidu, aga naljakas on see, et ma ei joonud tilkagi alkoholi. Tavaliselt ikka pidudel võtan siidrit või mingit koksi, aga seekord ei tahtnud nagu midagi. Aa, valetan. Vanaisa siiski kallas mulle šampust klaasi sünnipäevalauas ja eks ma siis kuidagi katsusin seda sisse ajada.

Eile käisime Kristiniga Kuldnokas, täitsa lagi mis hinnad seal on ikka. Üks burger maksab 2.50, täiesti tavaline närune burger. Rääkimata sellest, et üks välgumihkel oli 1€. Mnjah, võib ka nii.

Ostsime hoopis friikad salatiga ja mõtlesime, et läheme rannaäärde ka, aga lõpuks ei viitsinud enam.

Toas tõmbasin Final Destination 5-e ja vaatasime seda. Päris huvitav oli ka see, et pidime Lauriga üht imepisikest voodit jagama. Vanaema katsus meid juba algusest peale kokku magama ajada ja kui ütlesin, et las Lauri läheb teise voodisse, sest me lihtsalt ei mahu ära, siis ta küsis, et te olete tülis või? Sa ei tahagi oma poisi kõrval magada? No kuule, katsu ise üheinimese voodis kahekesi magada, mis on veel vedruvoodi ja vajub lohku ka.

Aga üldiselt, trip oli vägev ja meil on kindel plaan 10 või 26 tagasi tulla. Eks siis on ilmad ka vähe paremad, sest lubatud ju on.

Pilte ma väga ei teinud, polnud sellist aegagi pildistada koguaeg. Küll aga käisime naabri koera juures, kes leiti paar aastat tagasi metsast mahajäetuna ja naaber võttis ta enda juurde, kuigi ega tal ka just millestki väga elada pole. Koer on väga tige võõraste peale, eks see on kaitserefleks. Viisime talle süüa ja juua ja nii kurb oli lihtsalt vaadata, kuidas ta eluaeg ketis elab ja muud elu ei näe. Siin kohe samas on maantee, lahti ka lasta ei saa ning aeda ümber pole. Päris traumeeriv, aga paraku paljud ketikoerad just sellist elu elavadki.

VJ&PJ

Vahepeal on nii palju asju juhtunud ja olnud, et ma ei teagi, kust alustada.
Laupäeval käisime Väätsa jaanitulel, tuttavaid oli isegi päris palju ja rahvast oli ka täitsa normaalselt Väätsa kohta. Kuskil 2 paiku jõudsime koju ja läksime kohe magama. Kuna väljas olles ei tundunud, et promill sees oleks, aga kuna väljast sisse minnes tekib õhuvahetus, siis hakkas kohe tunduma, et jalg on pehme all :-D
Eile oli nii vihmane ilm, et ma mõtlesin, et mina küll sinna Paidesse ronida ei viitsi. Kuna aga vanemad läksid maale jaanipäeva pidama tuttavatega, siis kaasa ei viitsinud minna. Umbes 6 paiku hakkasimegi Paide poole sõitma ja olime ka veidi aega Joodil, kuni helistas Sten. Käisime poes, ostsime joogid ja nägin ka üle pika aja kunagist parimat sõbrannat. Pikalt rääkida ei saanud, sest meid oodati ja pidime kähku tegema. Järjekorrad olid meeeeleeetud, see on see jaanipäeva värk.
Kohale jõudes võtsime kohad sisse ja kuna Lauri isa esines, siis saime ka lava taha piiluda. Vahepeal ühines meiega ka Eerik, kelle sõbrad ka üsna pea meie seltskonda tulid. Tänase aasta puhul oli Paides ikka väga kesine jaanipäev, rahvast oli ka vähem kui muidu.
Igastahes, pikemalt ma ei viitsi rääkida, sest pean nagunii kohe ühe kõne tegema.
Ciaopiao

Täiega Lauri moodi, või ei ole või? :-D

Hambaarsti külastused

Ma poleks uskunud, et hambaarstil käik kunagi nii ebameeldiv oleks. Ta küll ongi ebameeldiv protseduur, aga no halleluuja, ma olen enda peale nii vihane, et ma täpselt aasta tagasi kontrollis ei käinud, sest siis oleks see kõik valutum olnud.

Ühesõnaga, juureravi. Kõik, kellele seda tehtud on, teavad, millest räägin. Esimesed 2 korda nii hullud ei olnudki, lihtsalt ehmatav, kui oma pikkade nõeltega hambajuurde sisse sutsati ja surgiti, et hambakanalid korralikult lahti teha. Õnneks sain süsti, sest muidu ma oleks vist valust ära surnud seal. Kuna mind vere nägemine eriti endast välja ei vii ja kui mu hambaarst ütles, et kanalitest tuleb verd väga palju ja suu uputas, siis mõtlesin, et nojah, ega mul enam pääsu pole. Kuna ma sellele ei mõelnud ja mul midagi viga ka ei olnud, siis organism hakkas vaikselt reageerima. Tundsin, kuidas silme eest hakkas virvendama, kõrvad läksid lukku ja jube raske oli hingata. Eks arst sai aru ja hakkas kiirelt tegutsema. Pandi prooviplomm ja anti kuu aja pärast uus aeg.

Täna läks 40 minutit, aga arst ütles, et sellega läheb kõvasti üle poole tunni, tal lihtsalt polnud aega ja kuna täna oli eriti rets, sest hambakanal oli ülevalt kõver ja ei pääsenud nõeltega tippu, mõni millimeeter jäi puudu, siis oli see ikka jõhker valu. Arst ütles, et tegelikult valus ei tohiks olla, aga ma ei tea, miks mul oli. Palusin 2 süsti teha, aga kuna nad ei oodanud, mil tuimestus tulema hakkab, siis hakkasid ruttu edasi tegutsema. Suu oli taas verd täis, topiti mingi terav asi suhu, öeldi et ära jumala eest suud kinni pane, saad kohe nuuskpiiritust, sest hakkasin jälle minestama. Kahtlane tegelt, sest mu organism ilmselt annab kohe tunda ja ära minestada ma poleks tohtinud, oleksin selle terava asja alla neelanud ja oleks mõnd organit vigastanud. Tehti röntgen, uuriti ja kuna mul oli nii paha olla, siis pandi kähku prooviplomm ja öeldi, et tule uuesti 9. juuli tagasi. Kui mul oleks kõik ok olnud, oleks sellega ühelepoole saanud.

Õnneks oli Lauri ooteruumis ja hoidis terve tee mind koju minnes kinni, et ma jälle ära ei minestaks. Silme ees virvendas ja ma otsisin kähku istekohta, aga kus sa keset lagedat põldu ikka seda leiad? Kükitasin ja ootasin, aga ega see midagi ei aidanud.

Kuidagi sain koju tuldud, aga hammas teeb sellist valu, et isegi neelata korralikult ei saa, rääkimata söömisest.

edit: tegin endale pasta bologneset ja pakkuge, kaua ma seda sõin? Tund aega, toit oli juba ammu jahtunud ja lõpuks otsustasin ära visata, no lihtsalt ei saa hambaid kokku panna. Eks siis peabki mõneks ajaks dieedile minema, kasu kah :-D

Jaanipäev + picpost

Ma just mõtlesin, et peaks hakkama blogima nii, et paar päeva oleks vahet ning siis alles kirjutaks midagi uuesti. Niimoodi igapäevaselt random hülge-möla (nagu üks teine blogija ütleb :-D) pole ka mõtet kirjutada ja lugejad ei viitsi ka seda ilmselgelt lugeda.

Teisipäeval käisid meil külas empsi lapsepõlvesõbranna ja tema tütar Mirke. Teine tütar, Marilin, keda ma juba sünnist saadik tean, temaga kahjuks enam ei suhtle. Ta on nüüdseks tohutult andekas ja niivõrd tubli neiu vaatamata oma nägemispuudele. Ma ei tea, millega ta nüüd tegeleb ja mis ta hobideks on, aga ma tean, et neid tal juba ilmselgelt jagub. Panen siia allapoole postituse lõppu ühe lehekülje, kus saate tema klaveriesitust kuulda :)

Eile logelesin niisama ja sõitsin õhtul Väätsale. Lauri mängis poistega jalgpalli ja nägin ka Steni, kes nüüd siia samasse kolis kus praegu elan. Otsustasime kolmekesi tagasi sõita, aga siis ma mõtlesin, et võiks Lauri väikevenna õue tuua ja nii päästsimegi ta magamapanekust. :-D

Homme kell 12 on mul järjekordne hambaarsti aeg, juba kolmas kord pean seoses juureraviga sinna minema. Õeh, lohutan end sellega, et vähemalt on viimane kord. Õhtul on Piiuka pidu, ilmselt lähme Lauri sõprade ja mu onuga sinna, näen ta uut autot ka siis, mida juba praegu Lauri nii kiitnud on :)

Laupäeval on Väätsa jaanituli, pühapäeval Paides ning esmaspäeval teeme oma platsil lõkke püsti. Meil oli alguses krunti ostes juba väga suur maalapp maad, aga isa on puid maha raiunud ja ma ei kujuta ettegi, kui mitu hektarit maad meil juba on.

Järgmine neljapäev või reede on siis lõpuks Peipsi äärde sõit. Tohutult ootan! Ainult et need kuradi ilmad võiksid natukenegi paraneda, hommikul aknast välja vaadates on kõik üks ja see sama.

Ilmataat, ole mees ja jaga päikest siia ka!

http://epl.delfi.ee/news/eesti/nagemispuudega-neiu-elab-klaveripalasid-luues-muusikale.d?id=63933083

Andekas Marilin

Nagu kunstküüned oleks peal:-D

 Secret nailbox

Erivärviliste silmadega, loomulike lokikestega printsess Mirke :)