Koristamise miinused ja plussid

"Koristamine, see on ju lihtne," ütleb mõni. Aga üldiselt ma ei mõista, miks tehakse koristamisest nii suurt numbrit.

Olen kuulnud paljude inimeste suust, et peaks ikka täna koristama, aga üldse ei viitsi. No cmon, kui ei viitsi, siis ei viitsi. Elad oma sitahunnikus edasi või koristad lihtsalt hiljem, siis kui VIITSID. Ja kui ikka ei viitsi, siis noh... palka koristaja või midagi.

Jaa, ka mina olen täispubekana vingunud, et ma ei viitsi oma tuba koristada ja et miks see vajalik on, seapesas on ju nii hea elada. Õnneks ma olen sellest ajast välja kasvanud, kus ma selle üle vingusin. Nii et oma tuba hoian ma koguaeg puhtana.

Vahepeal elasin ma ainult koos isaga ja kuna isa on mul majapidamistöödes laisk kui looder, talle meeldib enamasti ikka meestetöid teha, nagu meessoost isikutele kohane. Vanavanemad ikka ütlesid, et hoia kodu korras ja et nüüd on see sinu teha. Mina, 16-aastasena muidugi esmalt mõtlesin, et no mis asi see nüüd on, nii noorelt pannakse koduperenaise rolli. Aga näete, hakkama sain.

Ma võisin vahepeal päevad läbi koristada, kui mul selleks tuju oli. Kui tuju ei olnud, siis lihtsalt tõstsin jalus olevad asjad eemale või tõmbasin korra lapiga kapipealsed üle, aga üldiselt midagi suurt ma ei teinud. Kui aga tuhin sees ja isa kodunt välja kupatatud, käisin ma terve maja hoolega läbi- poolpaljalt, hari käes ja kõrvaklapid kõrvas.

Mäletan, et kui ma olin kuskil 10-aastane, tahtsin ma vanavanemate maja koristada ja reaalselt hakkasingi trepipealsed ükshaaval läbi nühkima, põrandaid küürima ja suure KÜLMKAPI võtsin üksipulgi sahtlitest ja riiulitest lahti ja lihtsalt lõin läikima. Oh god, ma ei tea, mis sala-koristuskiiks mulle kaasa antud on...

Kuna aga mu eriala nõuab ka lisaks kokandusele veel puhastusteenindust, siis võin käsi südamel öelda, et koolisiseselt ma teiste järelt orjata absoluutselt ei taha. Ükskord pidime ühikatube koristama, kus välismaalased olid öid veetnud ja see oli päris-päris rõve. Miskipärast tundsin ennast mingi kasutu orjana, kui praktikajuhendaja hiljem NÄPUGA riiulitelt üle käis ja ütles, et näe, siia jäi pisut tolmu, korista edasi.

Sellepärast on mul ka esimese kursuse puhastuspraktika tunnid siiamaani tegemata ja olen pool suve mõelnud, et gaaaad, ma pean hakkama ju neid järgi tegema pluss veel siis teise kursuse asjad, mis peale tulevad.

No igatahes. Koristamine meeldib mulle vaid siis, kui mulle ei suruta seda peale ja mul peab ise tahtmist olema. Seoses oma toaga olen ma täielikuks pedandiks muutunud ja vahel on see päris... julm.

Ma ei taha absoluutselt Lauri kallal nokkida, kui ta julgeb mu tuppa tasse, riideid või kes teab mida ripakile jätta. Aga minu sisemine pedant lihtsalt paneb mind iga jumala kord vingunult sisisema.

"Lauriiiiiiiiii... Korista see kruus siit ära ja oma mustad sokid viska siit heaga pesumasinasse!"

Peale seda muidugi saan endale vastuseks kurja pilgu ja mossis näo. Sest noh, mehed.

Oma toas peab mul kõik oma koha peal olema. Isegi fucking tühipaljas läätsekonteiner peab olema oma koha peal, sest muidu on mu tuba koristamata. Mind ajab see ennastki vahel närvi, sest jube tüütu on, kui oled oma voodis rahulikult kerra visanud ja siis märkad, et kapi peal olev lõhnaõlipudel seisab viltuselt.

Arghhh, äkki keegi teab, mis imelik käitumismall see olla võiks? Ma tean, et see on mu omaenda alateadvuses, aga siiski... jube kahtlane.