So close, no matter how far

Üllatav, et me oleme nii kaua siin juba olnud. Neljapäeval tulime ja esmaspäev ehk siis homme läheme ära. Tegelikult on mul kopp nii ees juba, sest ma igatsen juba oma kodust voodit, mullivanni ja seda tunnet, kui pikalt reisilt tulles saad sa oma koduriided selga ajada. Just perfect.

Reedel oli meil siin suurem pidu, aga naljakas on see, et ma ei joonud tilkagi alkoholi. Tavaliselt ikka pidudel võtan siidrit või mingit koksi, aga seekord ei tahtnud nagu midagi. Aa, valetan. Vanaisa siiski kallas mulle šampust klaasi sünnipäevalauas ja eks ma siis kuidagi katsusin seda sisse ajada.

Eile käisime Kristiniga Kuldnokas, täitsa lagi mis hinnad seal on ikka. Üks burger maksab 2.50, täiesti tavaline närune burger. Rääkimata sellest, et üks välgumihkel oli 1€. Mnjah, võib ka nii.

Ostsime hoopis friikad salatiga ja mõtlesime, et läheme rannaäärde ka, aga lõpuks ei viitsinud enam.

Toas tõmbasin Final Destination 5-e ja vaatasime seda. Päris huvitav oli ka see, et pidime Lauriga üht imepisikest voodit jagama. Vanaema katsus meid juba algusest peale kokku magama ajada ja kui ütlesin, et las Lauri läheb teise voodisse, sest me lihtsalt ei mahu ära, siis ta küsis, et te olete tülis või? Sa ei tahagi oma poisi kõrval magada? No kuule, katsu ise üheinimese voodis kahekesi magada, mis on veel vedruvoodi ja vajub lohku ka.

Aga üldiselt, trip oli vägev ja meil on kindel plaan 10 või 26 tagasi tulla. Eks siis on ilmad ka vähe paremad, sest lubatud ju on.

Pilte ma väga ei teinud, polnud sellist aegagi pildistada koguaeg. Küll aga käisime naabri koera juures, kes leiti paar aastat tagasi metsast mahajäetuna ja naaber võttis ta enda juurde, kuigi ega tal ka just millestki väga elada pole. Koer on väga tige võõraste peale, eks see on kaitserefleks. Viisime talle süüa ja juua ja nii kurb oli lihtsalt vaadata, kuidas ta eluaeg ketis elab ja muud elu ei näe. Siin kohe samas on maantee, lahti ka lasta ei saa ning aeda ümber pole. Päris traumeeriv, aga paraku paljud ketikoerad just sellist elu elavadki.

VJ&PJ

Vahepeal on nii palju asju juhtunud ja olnud, et ma ei teagi, kust alustada.
Laupäeval käisime Väätsa jaanitulel, tuttavaid oli isegi päris palju ja rahvast oli ka täitsa normaalselt Väätsa kohta. Kuskil 2 paiku jõudsime koju ja läksime kohe magama. Kuna väljas olles ei tundunud, et promill sees oleks, aga kuna väljast sisse minnes tekib õhuvahetus, siis hakkas kohe tunduma, et jalg on pehme all :-D
Eile oli nii vihmane ilm, et ma mõtlesin, et mina küll sinna Paidesse ronida ei viitsi. Kuna aga vanemad läksid maale jaanipäeva pidama tuttavatega, siis kaasa ei viitsinud minna. Umbes 6 paiku hakkasimegi Paide poole sõitma ja olime ka veidi aega Joodil, kuni helistas Sten. Käisime poes, ostsime joogid ja nägin ka üle pika aja kunagist parimat sõbrannat. Pikalt rääkida ei saanud, sest meid oodati ja pidime kähku tegema. Järjekorrad olid meeeeleeetud, see on see jaanipäeva värk.
Kohale jõudes võtsime kohad sisse ja kuna Lauri isa esines, siis saime ka lava taha piiluda. Vahepeal ühines meiega ka Eerik, kelle sõbrad ka üsna pea meie seltskonda tulid. Tänase aasta puhul oli Paides ikka väga kesine jaanipäev, rahvast oli ka vähem kui muidu.
Igastahes, pikemalt ma ei viitsi rääkida, sest pean nagunii kohe ühe kõne tegema.
Ciaopiao

Täiega Lauri moodi, või ei ole või? :-D

Hambaarsti külastused

Ma poleks uskunud, et hambaarstil käik kunagi nii ebameeldiv oleks. Ta küll ongi ebameeldiv protseduur, aga no halleluuja, ma olen enda peale nii vihane, et ma täpselt aasta tagasi kontrollis ei käinud, sest siis oleks see kõik valutum olnud.

Ühesõnaga, juureravi. Kõik, kellele seda tehtud on, teavad, millest räägin. Esimesed 2 korda nii hullud ei olnudki, lihtsalt ehmatav, kui oma pikkade nõeltega hambajuurde sisse sutsati ja surgiti, et hambakanalid korralikult lahti teha. Õnneks sain süsti, sest muidu ma oleks vist valust ära surnud seal. Kuna mind vere nägemine eriti endast välja ei vii ja kui mu hambaarst ütles, et kanalitest tuleb verd väga palju ja suu uputas, siis mõtlesin, et nojah, ega mul enam pääsu pole. Kuna ma sellele ei mõelnud ja mul midagi viga ka ei olnud, siis organism hakkas vaikselt reageerima. Tundsin, kuidas silme eest hakkas virvendama, kõrvad läksid lukku ja jube raske oli hingata. Eks arst sai aru ja hakkas kiirelt tegutsema. Pandi prooviplomm ja anti kuu aja pärast uus aeg.

Täna läks 40 minutit, aga arst ütles, et sellega läheb kõvasti üle poole tunni, tal lihtsalt polnud aega ja kuna täna oli eriti rets, sest hambakanal oli ülevalt kõver ja ei pääsenud nõeltega tippu, mõni millimeeter jäi puudu, siis oli see ikka jõhker valu. Arst ütles, et tegelikult valus ei tohiks olla, aga ma ei tea, miks mul oli. Palusin 2 süsti teha, aga kuna nad ei oodanud, mil tuimestus tulema hakkab, siis hakkasid ruttu edasi tegutsema. Suu oli taas verd täis, topiti mingi terav asi suhu, öeldi et ära jumala eest suud kinni pane, saad kohe nuuskpiiritust, sest hakkasin jälle minestama. Kahtlane tegelt, sest mu organism ilmselt annab kohe tunda ja ära minestada ma poleks tohtinud, oleksin selle terava asja alla neelanud ja oleks mõnd organit vigastanud. Tehti röntgen, uuriti ja kuna mul oli nii paha olla, siis pandi kähku prooviplomm ja öeldi, et tule uuesti 9. juuli tagasi. Kui mul oleks kõik ok olnud, oleks sellega ühelepoole saanud.

Õnneks oli Lauri ooteruumis ja hoidis terve tee mind koju minnes kinni, et ma jälle ära ei minestaks. Silme ees virvendas ja ma otsisin kähku istekohta, aga kus sa keset lagedat põldu ikka seda leiad? Kükitasin ja ootasin, aga ega see midagi ei aidanud.

Kuidagi sain koju tuldud, aga hammas teeb sellist valu, et isegi neelata korralikult ei saa, rääkimata söömisest.

edit: tegin endale pasta bologneset ja pakkuge, kaua ma seda sõin? Tund aega, toit oli juba ammu jahtunud ja lõpuks otsustasin ära visata, no lihtsalt ei saa hambaid kokku panna. Eks siis peabki mõneks ajaks dieedile minema, kasu kah :-D

Jaanipäev + picpost

Ma just mõtlesin, et peaks hakkama blogima nii, et paar päeva oleks vahet ning siis alles kirjutaks midagi uuesti. Niimoodi igapäevaselt random hülge-möla (nagu üks teine blogija ütleb :-D) pole ka mõtet kirjutada ja lugejad ei viitsi ka seda ilmselgelt lugeda.

Teisipäeval käisid meil külas empsi lapsepõlvesõbranna ja tema tütar Mirke. Teine tütar, Marilin, keda ma juba sünnist saadik tean, temaga kahjuks enam ei suhtle. Ta on nüüdseks tohutult andekas ja niivõrd tubli neiu vaatamata oma nägemispuudele. Ma ei tea, millega ta nüüd tegeleb ja mis ta hobideks on, aga ma tean, et neid tal juba ilmselgelt jagub. Panen siia allapoole postituse lõppu ühe lehekülje, kus saate tema klaveriesitust kuulda :)

Eile logelesin niisama ja sõitsin õhtul Väätsale. Lauri mängis poistega jalgpalli ja nägin ka Steni, kes nüüd siia samasse kolis kus praegu elan. Otsustasime kolmekesi tagasi sõita, aga siis ma mõtlesin, et võiks Lauri väikevenna õue tuua ja nii päästsimegi ta magamapanekust. :-D

Homme kell 12 on mul järjekordne hambaarsti aeg, juba kolmas kord pean seoses juureraviga sinna minema. Õeh, lohutan end sellega, et vähemalt on viimane kord. Õhtul on Piiuka pidu, ilmselt lähme Lauri sõprade ja mu onuga sinna, näen ta uut autot ka siis, mida juba praegu Lauri nii kiitnud on :)

Laupäeval on Väätsa jaanituli, pühapäeval Paides ning esmaspäeval teeme oma platsil lõkke püsti. Meil oli alguses krunti ostes juba väga suur maalapp maad, aga isa on puid maha raiunud ja ma ei kujuta ettegi, kui mitu hektarit maad meil juba on.

Järgmine neljapäev või reede on siis lõpuks Peipsi äärde sõit. Tohutult ootan! Ainult et need kuradi ilmad võiksid natukenegi paraneda, hommikul aknast välja vaadates on kõik üks ja see sama.

Ilmataat, ole mees ja jaga päikest siia ka!

http://epl.delfi.ee/news/eesti/nagemispuudega-neiu-elab-klaveripalasid-luues-muusikale.d?id=63933083

Andekas Marilin

Nagu kunstküüned oleks peal:-D

 Secret nailbox

Erivärviliste silmadega, loomulike lokikestega printsess Mirke :)

Blondeerimine, katkised juuksed ja aeg

Lubasin siis blogida oma juustetrallist, mis täpselt aasta tagasi pihta hakkas. Olen küll siin-seal maininud, et blondeerimisega tegin oma juustele suure karuteene, aga väga põhjalikult vist sellest rääkinud polegi.
Otsast alustades jõuaksin tegelikult 2012 augusti lõppu. Mainiks ära, et mu juuksed olid tol ajal umbes seljani, paksud, terved ja läikivad. Käisin Nofretetes ja lasin mustadele juustele blondid salgud sisse teha. Tulemus jäi väga effektne ja ilus, aga ma siiski polnud veel rahul. Lasin teist korda veel teha, aga ikka ei meeldinud. Lõpuks umbes oktoobrist hakkasin blondeerima ja värvipesu tegema. Ma ei uurinud eriti selliste asjade kohta ja niisiis ikka iga nädal sai uus ports värvi pähe pandud. Kuna mul juuksed läksid rebaseoranžiks ja lõpuks kollaseks, siis otsustasin, et värvin uuesti mustaks tagasi. Umbes veebruari kuuks sain lõpuks siiski blondi värvi kätte ja just siis lõi mulle plõks pähe, et nüüd ma tahan must olla. Mõeldud-tehtud.
Ostsin süsimusta juuksevärvi sinaka läikega ja pakkuge kaua mul see musta juuksevärvi hullustus oli? Kõigest üks päev. Juba 2 päeva hiljem tegin taas värvipesu ja hakkasin IGA päev blondeerima. Kujutate ette, mu juuksed olid sinnamaani veel terved. Ütleme nii, et mõnel oleksid juba paari blondeerimisega juuksed peast ära kukkunud. Nojah, samas mind oli õnnistatud tervete juustega ka, mis siis, et ma ka neid enne blondeerimisi ka pidevalt värvisin.
Sain siis lõpuks taas oma blondi värvi juustele, kuni jõudis kätte 9. klassi lõpetamine. Otsustasin, et tahan selleks korraks pikendusi, aga kuna keratiine ma panna ei tahtnud, siis otsustasin clip-inide kasuks. Peale lõpetamist järgmise päeva õhtul juuksed kammides ma märkasin, et midagi on valesti. Juuksed venisid otstest nagu kumm ja käisid "sähvatused" kui juukseotsad murdusid. Ma ei teadnud, mis värk on, aga ei pööranud ka suurt rõhku sellele. Siis ma ju veel ei saanudki aru, et kammisin endal just mitu cm katkiseid juukseotsi maha.
Järgmine päev mõistsin, millise paugu ma oma juustele tegin. Ma ju ei käinud vahepeal juuksuris ega lasknud otsi lõigata, need juuksed, mis kasvasid, murdusid ka kohe ära, sest need olid niivõrd katki. Ega tegelikult see lõikamine poleks eriti midagi aidanud ka, juuksur oleks ilmselt öelnud, et siin pole enam midagi teha. Poisipeaks ja kõik.
Mu juuksed olid kahused, murdunud ja lõpuks olin nagu heinatuust. Mõtlesin, et nojah, mis seal ikka, kasvavad tagasi. Midagi nagunii ju muuta ei saanud, kui ainult et pikendusi kanda, sest oma juustega lihtsalt oleks olnud võimatu olla. Need olid nii ebaühtlased, väga lühikesed ja katki.
Ma kahetsen ka seda, et ma ei hakanud neid kohe ravima. Alles üle poole aasta hiljem kui nad olid VAID mõni sentimeeter kasvanud ja siis ka ära murdunud, mõistsin, et mida ma nendest katkistest juusteotstest hoian? Kasvavad, aga murduvad ju nagunii ära? Seda enam, et mul olid juuksed loomulikult väga laines ja sirgedasin neid iga päev. Vaatepilt ilma sirgendamata oleks väga jube olnud.
Umbes jaanuaris ma otsustasin, et enam ma ei värvi. 3 kuud ma seda ka ei teinud, aga lõpuks olin sunnitud, sest väljakasv oli nii rõve. Ostsin tavalise blondi juuksevärvi, mitte enam blondeerija. See suretab lihtsalt nii hullult juukseid koos oma vesinikuga, et ma isegi enam ei vaata ka nende blondeerijate poole.
Ostsin endale spetsiaalsed käärid, millega juuksurid juukseid lõikavad. Lasin oma otsad veel lühemaks lõigata kui juuksed juba olid, aga midagi polnud teha. Ainult see oleks päästnud selle, et juuksed hakkaksid normaalselt kasvama.
Üleliia keemiat juustesse ka enam ei topi, kasutan vaid peale pesu juukseõli ja vahel lasen seerumspreid juustele. Kuna nüüd on suvi tulekul, siis katsun juukseid ka rohkem kinniselt hoida, et ma neid sirgendada ei saaks. Peamine on, et nad oleksid nii palju kui võimalik rahus, et toibuda sellest, mida ma neile korraldanud olen.
Kõige parem tunne on see, kui sa näed peeglist vaadates, et juuksed on hakanud tervenema, on rohkem läikivamad, ühtlasemad ja muidugi pikemad! Kõrvaltvaataja sellest aru ei saaks, aga mina, kes ma nii väga seda ootan, näen seda millimeetri täpsusega ja see tekitab hea tunde :)
Kuna varem ma ei julgenud mitte kellelegi ega mitte kuskil oma päris juukseid näidata, siis nüüd olen hakanud vaikselt ka oma lahtiste juustega kodus ringi käima. Juukseid patsi pannes algselt ma ei saanudki, sest lihtsalt pats ei ulatunud patsikummist välja, nüüd aga näeb just selle järgi, kui kiirelt nad kasvavad.
Tegelikult ma tahtsingi selle blogipostitusega öelda ja südamele panna, et blondeerimine on megakahjulik. See lihtsalt tapab su juuksed. Ja loodan, et nii mõnigi sai siit postitusest ka midagi kasulikku :)

Beauty post

Saab siis see oodatud "ilupostitus" ka tehtud :)
Mõtlesin tükk aega, mida ja millest kirjutada, aga siis sain aru, et võiks ainult kirjutada seda, milliseid ilutooteid igapäevaselt ja ka harvem kasutan. Ma ei liigitaks neid kõiki just ilutoodete alla, aga igasugu naiste vidinad ju vist selle alla kuuluvad?
Kõiki asju ma pildile ei mahutanud, sest ma ei viitsinud pärast seda jama koristada ja kõiki asju taas oma kohale panna. Mäletan, et kuskil aasta või kaks tagasi oli mul kaks kapipealset, mis oli igasugu pahna täis ja seda korrastades suutsin 3 suurt musta prügikotti täis saada. Suhteliselt kohutav, kui palju raha ma kunagi igasugu vidinatele alla panin. Ostsin asju, mida mul vajagi polnud, igasugu kosmeetikatooted, deodorante oli mul kuskil 30 kandis (ühe kapi peal!) ja osad viskasin lihtsalt lõpuks minema, kuna ruumi polnud.
Nüüd aga nii pea kui tekib mingi üleliigne jama, viskan kohe ära. Kui tuppa uue mööbli sain, kuskil 2 kuud tagasi, siis tegin jälle suurpuhastuse ning 2 kotti sai taas ära visatud koos suure pahnaga. Ma lihtsalt ei tea, kust mul neid niimoodi koguneb :D.
Igatahes, enjoy

Tooted, mida igapäevaselt kasutan või siis tihedamini. Hommikuti föön, minisirgendaja tuka jaoks, palsam (šampoon on lamp Syossi oma), meigieemaldi, läätsevedelik, eraldi ripsmetušš läätsekandjale, BP lõhnaõli ja FIT me jumestuskreem. Joogipudeli mahutasin pildile seetõttu, et tarbin iga päev vett ja see ka ju omamoodi soodustab ilusaks väljanägemist? :D Hea nahk ja tervis=ilu.

Tooted, mida ei kasuta igapäevaselt. (Mahutasin pildile vaid mõningad asjad) Ehted, kosmeetika, lõhnaõlid jms.