Kunagi küsiti minult, et miks mu kaaslane kodus ise süüa teeb, miks mina ei tee? Ma olen ju naine?
Ma jäin mõtlema, et kui peres armastab süüa teha rohkem mees, siis... ma olen järelikult meessoost?
Muidugi valmistan ka mina süüa kui mul selleks tuju on (ning ka kui ei ole), sest toit peab ju laual olema.
Sellessuhtes, et ei, see, kui ma peres vähem süüa valmistan, ei tee mind kuidagi vähem naiselikumaks. Ma tean peresid, kus ainult pereisa süüa valmistabki, sest tal tuleb see välja ja ta oskab, tahab ja teeb seda armastusega, mitte, et "ah, täna teen siis mina süüa, sest see on minu teha ja eks ma vorbin midagi kokku".
Mulle meeldib väga koos Lauriga süüa teha, kui mul juhuslikult selleks tuju on. Jah, justnimelt tuju. Mulle ei meeldi halva või kurva tujuga isegi noaga võid leivale määrida, veel vähem siis kui ma pean kellelegi TEISELE süüa tegema hakkama. Kogu mu halb tuju koondub ka toitu ja kindlasti ei oleks ka lõpptulemus maitsev, kui ma ei ole seda teinud kirega.
Nii mõnedki teavad, et õpin ka toiduvalmistamisele vastavat eriala- kodumajandust. Praktikatel pannakse õpilasi tahest-tahtmata klientidele toitu valmistama, sest sina ju oled sellise eriala valinud ja sul ei tohiks olla sõnaõigust sellisel teemal. Tuleb tunnistada, et minu üks praktikajuhendajatest on täielikult mulle vastumeelt just õpetaja rollis. Tavaisikuna on ta normaalse jutuga, aga nii kui tööl on, siis ma ei seedi teda üldse ja ka koos sellega kaob toidu valmistamise isu ära.
Seega, teema algusesse tagasi tulles, siis ma ei arva, et ma oleksin nüüd kuidagi erinev teistest naistest, kes oma meestel kodus süüa teha ei lase, vaid istuvad ise 24/7 pliidi ääres ning vinguvad, et köök on mõeldud naistele ja meestel sinna asja pole. Välja arvatud juhul, kui on vaja jalkamatši jaoks külmikust õlled haarata.
Ma jäin mõtlema, et kui peres armastab süüa teha rohkem mees, siis... ma olen järelikult meessoost?
Muidugi valmistan ka mina süüa kui mul selleks tuju on (ning ka kui ei ole), sest toit peab ju laual olema.
Sellessuhtes, et ei, see, kui ma peres vähem süüa valmistan, ei tee mind kuidagi vähem naiselikumaks. Ma tean peresid, kus ainult pereisa süüa valmistabki, sest tal tuleb see välja ja ta oskab, tahab ja teeb seda armastusega, mitte, et "ah, täna teen siis mina süüa, sest see on minu teha ja eks ma vorbin midagi kokku".
Mulle meeldib väga koos Lauriga süüa teha, kui mul juhuslikult selleks tuju on. Jah, justnimelt tuju. Mulle ei meeldi halva või kurva tujuga isegi noaga võid leivale määrida, veel vähem siis kui ma pean kellelegi TEISELE süüa tegema hakkama. Kogu mu halb tuju koondub ka toitu ja kindlasti ei oleks ka lõpptulemus maitsev, kui ma ei ole seda teinud kirega.
Nii mõnedki teavad, et õpin ka toiduvalmistamisele vastavat eriala- kodumajandust. Praktikatel pannakse õpilasi tahest-tahtmata klientidele toitu valmistama, sest sina ju oled sellise eriala valinud ja sul ei tohiks olla sõnaõigust sellisel teemal. Tuleb tunnistada, et minu üks praktikajuhendajatest on täielikult mulle vastumeelt just õpetaja rollis. Tavaisikuna on ta normaalse jutuga, aga nii kui tööl on, siis ma ei seedi teda üldse ja ka koos sellega kaob toidu valmistamise isu ära.
Seega, teema algusesse tagasi tulles, siis ma ei arva, et ma oleksin nüüd kuidagi erinev teistest naistest, kes oma meestel kodus süüa teha ei lase, vaid istuvad ise 24/7 pliidi ääres ning vinguvad, et köök on mõeldud naistele ja meestel sinna asja pole. Välja arvatud juhul, kui on vaja jalkamatši jaoks külmikust õlled haarata.
"I'm a woman and I am supposed to belong in the kitchen"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar