Täna hommikul sain siis sellise uudise, et asjad kokku ja tunni aja pärast on sõit Viljandisse.
Otsustasime siiski Aiku puhkeala kasuks, kuna seal on meil eelnev kogemus asjast olnud.
Taaskord me ei pidanud pettuma. Omanik on tõsiselt super tore mees, koguaeg naeratab ja pakub igasugu võimalusi, kuidas meile meeldivam puhata oleks. Selline nooremapoolsem perekond pisikese pojaga, kes on ehitanud siia väga suure puhkeala täiesti oma kätega. Mainiks ära, et imekombel ta veel mäletas meid, kuigi käisime siin vist alles 2009-2010. aastal. Tal käib tuhandeid kliente, aga vot ma ei tea, kuidas tema just meid ära tundis, kui isegi mina teda nagu esimest korda elus nägin. Vähemalt ma ei mäleta temast küll midagi.
Ma võiks seda kohta maa ja ilm kiita, sest tõesti, mina kui väga raskelt mõjutatav selle poolest, kui mulle midagi ei meeldi.. Aga see koht on küll super ja ma soovitaks seda. Kämpinguid on mitu, vali ainult välja, milline sobivam on. Seest on kõik puhas ja korras, platsid on puhtad ja hoolitsetud. On olemas saun, mitu vesiratast, sild, saun, saab kalal käia, aerupaat, jalgpalli-, korvpalli, võrkpalliplats, mitmed katusealused, eraldi dušširuumid jms.
Aga siiski-siiski. Liiga palju kiita pole ka hea, nii et pigem tahaksin rääkida ebameeldivast seigast Viljandi südalinnas asuvast restoran-pubist. Kuna soovisime perega head söögikohta, siis küsisime igaksjuhuks enne minekut Aiku omaniku käest, et äkki tema teab mõnda normaalset kohta, kust saaks häid toite maitsta.
Soovitatigi siis sellist pubi nagu "Tegelaste tuba". Kohale jõudes oli rahvast üsnagi palju, menüü toodi kohe lauda ja isegi üks tuntud näitleja astus uksest sisse. Mõtlesime, et no ju siis ongi hea koht.
Tellisime 8€ praed viiele inimesele, vaadiõlled meestele ja naistele sidrunivesi. Ma päris äärmustesse ka ei lasku ja ei taha siin väga maha ka laita, mõeldakse äkki, et no küll on pirtsperse, miski talle ei sobi. Ei, jumala eest, ma võin süüa rahumeeli toitu, mis mulle ei maitse ka nii, et üritan kuidagi selle jälkuse kurgust alla neelata ja siis mitte kellelegi isegi mainida, mida mulle äsja toidukohas pakuti.
Ühesõnaga praed toodi lauda, taldrik oli kolm korda suurem kui toit, mis taldrikul oli. Šnitsel oli nii peeneks tambitud, et seda võis näppude vahel lausa süüa. Friikartulid olid imepeenikesed, kõvad ja ma ei liialda, kui ütlen, et kastet oli teelusikatäie taldrikule valatud. Šnitsel oli kartulimaitseainest nii üle soolatud, et suu õhetas. Samuti oli peale söömist suus pikka aega kirbe maitse, mis õnneks küll vett juues kadus, kuid siiski..
Mõtlesin, et enam hullemaks minna ei saa, kuid lõpuks leidsin friikartulite seest nagu kirss tordile MUSTA värvi pisikese juuksekarva. Vanaema pidi mul öökima hakkama ja ütles, et mine maini neile ja saad uue prae.
Uue prae? Reaalselt või? Sellist solki ma teist korda küll süüa ei taha, pigem proovin sellegagi kuidagi hakkama saada.
Teenindusest ma rääkima pigem ei hakkagi. Neiu, kes meid teenindas, oli niivõrd tülpinud, väsinud ja kurja näoga, et tekkis küsimus, miks ta üldse klienditeenindajana töötab? Saan aru, et pikad päevad ja päike lõõmab lagipähe, et vahepeal ongi raske naeratada. Aga no päev läbi patseerida mööda terrassi ja teha nägu, nagu sa hakkaks kohe öökima, siis noh.. Tõesti ei oska aidata.
Tegelikult ma tean, et mulle nüüd lendleb nagu võluväel ask.fmi sõimuavaldusi, kuidas ma ikka olen üks suur pirtsakas eit, kellele miski ei meeldi. Aafrikas on lapsed nälgas ning mina kaeblen mingi toidu üle, et ah, leidsin kõrbenud toidust kellegi higise juuksekarva, mis see siis ikka ära ole.
Nojah, kui teie olete nõus sellist asja sööma, siis aga palun. Viljandi südalinnas selline paigake just asetsebki.
Ning... mainin, et võibolla võiski see hoopis halb juhuste kokkusattumus olla, ega keegi ju ei tea. Aga no kui ikka viiele inimesele korraga selline asi lauda tuua, peab ikka midagi väga paigast ära olema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar